Põnev esmaspäev

Tulin kuuks ajaks Itaaliasse jälle. Päris õudselt pikk päev ikka – öösel kell 2 pidi ärkama, et viiesele lennukile jõuda ja siis sellega Frankfurti põrutada. Lennukis oli kogemus omaette mingisuguse asiaadi kõrval istuda, kes mõmises kogu aeg midagi omaette ja käed tegid kogu aeg korduvaid liigutusi. Autist? Selle peale panin klapid pähe, muusika mängima ja uneaeg!

7.50 edasi Firensesse. Firense lennukis õnnestus jogurt endale sülle kallata, tänu millele sai kõrvalistuva kanadalasega jutule. Ta oli teel Firensesse meditsiini-konverentsile, günekoloog, 3 noort last ja kõik õpivad mitut pilli. Süüdistas oma naist selles. Firenses rääkis ta oma autojuhi ära, kes viskas mu rongijaama – väga kena temast, 6 eurot rahavõitu ja päris palju ajavõitu! Sealt panin Pontedera poole teele ja jõudsingi veits peale 11 töö juurde, tervitasin vanasid tuttavaid (oh, see itaallaste kallistamine ja “põsele” suudlemine – oo, ta tahab kallistada, ok vist mitte, aga nägu tuleb lähemale, mis toimub!? Smootch! OK, nüüd on läbi, ei, nüüd nägu läheneb jälle teisele poole. Smooch!  Igatahes väga awkward on, ma võib-olla ei suuda seda sõnades piisavalt kirjeldada, aga jah.. IMELIK!). Pidasime tööplaani ka. Selgus, et Francesco peab järgmisel päeval USA-sse ära sõitma, väike irooniline jee. Aga kui peab minema, siis peab. Lõunaks sai jälle kuiva saia näritud – kohe üldse ei saa aru, kuidas neil see nisukraam siin nii kuiv on, et rauast hambaid ja igemeid vaja.

Viie ajal läksime Giangi poole, kus ta oma trenni kraami kaasa võttis ja ma jagasin oma Eesti nänni. Ta oli väga õnnelik õlle ja põdra vorstide üle (Linnupiim läheb ka laboris peale paljudele, aga need marjakrõpsud on liiga veidrad neile). Siis näitas ta mulle, kus mu korter on ning aitas kohvriga. Päris karm oli – 20 kilo viiendale korrusele. Tahtsin aidata ka, aga ta ei lubanud. #meeste ego.

Korter ise on väga numps. 2 duširuumi koos WC-ga, nii et 4 naist hätta vast ei jää. : ) Köök näeb ka hea välja. Ainult, et mu tuba on naabrionu telekatoaga kõrvuti ja seinad on õhukesed nagu paber – isegi sõnu saab eristada. Aga parem kui Pontederas raudtee kõrval elada, ma arvan. Korterikaaslased ise tunduvad väga numpsikud. Väga palju suhelda ei saanud, sest suur väss oli peal, aga eks peab vahel käte-jalgadega suhtlema – nende inglise keel kõige soravam just ei ole. Tegin endale voodi ära ja läksin magama. Korter on pisut külm ka – enam vist ei küteta. Kivipõrandad ka. Nii et tuleb endale Lääne-Euroopa komme külge kasvatada – saabastega toas ringi tatsata.

Nädalas läheb 17.90 (rong) + 9 euri (Pisas bussid) transpordi peale, mis on pääris karm. Bussi peale läheb vähem, kui ma jala käin. Täna hommikul läksin jala rongi peale, päris mõnus oli. Teed ületades peab päris vapper/nahaalne olema – ise nad peatuma vöötrajal väga ei hakka. Kraade 5-6 rohkem kui Eestis. Lootsin, et veits rohkem, aga nädalalõpus lubab soojemat. : )

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s